Mandala Wellness

On aeg enama jaoks. Lisada mediteerimisele ja kõige jumala hoolde jätmisele ka inimlik komponent. Seades need kaks tantsima käsikäes. Andes neile loa olla kui üksainus, sulandunult ja jagamatult. Õppida lisaks enda väljalülitamisele lootoseasendis, mis võib äärmiselt kasutoov olla, elama ka igapäevaselt jumaliku inimolendina, kes on heas ühenduses mõlema, nii taevase kui maapealsega. Nii tärkab uus olemise ja elamise viis, ja meie aju on muide täiesti võimeline toimima sellisel moel, olles tugevasti ankurdunud mõlemas - nii täielikus vaikuseookeanis endas, kui ka igapäevaelu toimekuses-tegususes, ookeanilaines, mis tõuseb ja langeb. Elades täisverelist elu ilmalikus maailmas, sinna samas tingimata kuulumata.  Taoline staatus, mida iseloomustab seismine ühe jalaga ühel- ja teisega teiselpool loori, paneb sellesama loori haihtuma. See on sinu täieliku kohalolu valgus, mis loori lahustab, muutes selle olematuks, sest vaheseina olemasolu muutub sinu olemuse valguses võimatuks. Nõnd...

Ta on oma mõtlemises nii materiaalne, kuuleme me sageli. Ta peaks olema vaimsem! Ja me põrutame täie hooga vaimlemise radadele. Vaimsusesse, mis sageli kaugel ja kõrgel, suurejooneline ja pompöösne. Tihtipeale ja pealnäha meist väljaspool olev. Ning olemuselt keeruline. Ainult Jumal teab! Kui see peaks olema vaimu tahe... Kui asi PEAB nii minema, lausume, ning teeme allaheitliku näo. Pidades silmas seda, et oleme väikesed ja surelikud inimesed ega tunne jumala meelt. Ometi saabub hetk, kui pendel liigub tagasi ning jõuab suurema tasakaalu seisundisse. Kus vaim on kõige loomulikum asi. Omas lihtsuses. Meie sisimas olemuses, andes meile igas hetkes hingamise. Olles meie olemine. Kusjuures me hakkame mõistma keha olulisust. Kui maandust ja Koju naasmise võtit, olgu siis koos kehaga või ilma selleta. Kui meid majutavat pühamut. Saades aru, et meid ei teeni kuidagi nende kahe eraldamine. Ning ainuüksi takistab meis voolavat eluenergiat. Kuidas oleks, kui loobuks lõpuks sellele vastu punni...

Meie orienteeritus väljapoole on õpetanud meid välise toetuse olemasolu märgina otsima teiste inimeste heakskiitu. See võib leida väljenduse või saada kogetud tugeva vajadusena pidada nõu oma sõprade või sugulastega, küsides neilt nende arvamuse kohta enne kui endas erinevates küsimustes otsusele jõuame. Tegu võib olla otsusega, mis tundub olevat üksi vastuvõtmiseks liiga tähtis, puudutades meie tulevikku, võimalikku investeeringut või lihtsalt suuremat ostu. Meil oli tihti kombeks otsida kindlust, kinnitust ja julgustust teistelt. Lähtudes arusaamast, et "kaks pead on ikka kaks pead". Me käitusime nii taipamara, et "teine" on eelkõige peegeldamas meile tagasi seda, mida me iseendas kanname. Olgu selleks siis selgus või kahtlus. Oluliseks sammuks oma suveräänsuse juurde naasmisel on iseenda ümberorienteerimine väliselt sisemisele. Konsulteerimine esmaselt ja eelkõige oma sisemise minaga. Et avastada, mis tundub hea ning mis mitte. Mis resoneerub hetkes kui tõde ni...

On suur erinevus, kas me kiirgame välja puuduse- või täitumuse võnget. Kui oleme nappuse energias, siis näib meid küllusest eraldavat terve lõhe. Duaalsus oma parimal kujul! Me valime nende kahe vahel igal hetkel. Meie valikuks on ilma olemise võnge, kui me tunneme puudust millestki "välisest", väljastpoolt pärinevast impulsist või asjast, mille olemasolu tagaks meile SISIMAS hea tunde. Kui me selle võnke ära tunneme, seda märkame ning saame oma puudusevibratsioonist teadlikuks, on loomulik liikuda taas täitumusvõnkesse. Sest meie sisemiseks olemuseks on rõõm ja kergus - meie loomuomane seisund. Justkui vee alla surutud kork, mis hüppab loomulikult vee pinnale tagasi. Puuduse seljataha jätmine on naasmine oma olemuse juurde. Mõistuse tasandil võib see tunduda olemasoleva ignoreerimisena. Kuid endas sügavamale laskudes ja käesolevasse hetke ankurdudes avastame me Täitumuse suure algustähega. Sellise täitumuse, mis ületab duaalsuse piirid. Selle kasuks otsustamine muudab lõhe...