Puudusest täitumiseni

On suur erinevus, kas me kiirgame välja puuduse- või täitumuse võnget. Kui oleme nappuse energias, siis näib meid küllusest eraldavat terve lõhe. Duaalsus oma parimal kujul! Me valime nende kahe vahel igal hetkel. Meie valikuks on ilma olemise võnge, kui me tunneme puudust millestki "välisest", väljastpoolt pärinevast impulsist või asjast, mille olemasolu tagaks meile SISIMAS hea tunde. Kui me selle võnke ära tunneme, seda märkame ning saame oma puudusevibratsioonist teadlikuks, on loomulik liikuda taas täitumusvõnkesse. Sest meie sisemiseks olemuseks on rõõm ja kergus - meie loomuomane seisund. Justkui vee alla surutud kork, mis hüppab loomulikult vee pinnale tagasi. Puuduse seljataha jätmine on naasmine oma olemuse juurde. Mõistuse tasandil võib see tunduda olemasoleva ignoreerimisena. Kuid endas sügavamale laskudes ja käesolevasse hetke ankurdudes avastame me Täitumuse suure algustähega. Sellise täitumuse, mis ületab duaalsuse piirid. Selle kasuks otsustamine muudab lõhe olematuks. Sest hõlmab mõlemat otsa. Armastab kõike, nii varju kui valgust. Ja me ulatume sisemise hea tundeni veel enne kui saavutame rahulolu välise impulsi tulemusena. Võratuim loomeviis!