Meditatsioon on suurepärane, kuid käes on tantsuaeg!

On aeg enama jaoks. Lisada mediteerimisele ja kõige jumala hoolde jätmisele ka inimlik komponent. Seades need kaks tantsima käsikäes. Andes neile loa olla kui üksainus, sulandunult ja jagamatult. Õppida lisaks enda väljalülitamisele lootoseasendis, mis võib äärmiselt kasutoov olla, elama ka igapäevaselt jumaliku inimolendina, kes on heas ühenduses mõlema, nii taevase kui maapealsega.

Nii tärkab uus olemise ja elamise viis, ja meie aju on muide täiesti võimeline toimima sellisel moel, olles tugevasti ankurdunud mõlemas - nii täielikus vaikuseookeanis endas, kui ka igapäevaelu toimekuses-tegususes, ookeanilaines, mis tõuseb ja langeb. Elades täisverelist elu ilmalikus maailmas, sinna samas tingimata kuulumata.

 Taoline staatus, mida iseloomustab seismine ühe jalaga ühel- ja teisega teiselpool loori, paneb sellesama loori haihtuma. See on sinu täieliku kohalolu valgus, mis loori lahustab, muutes selle olematuks, sest vaheseina olemasolu muutub sinu olemuse valguses võimatuks. Nõnda hakkame me elama ankurdunud meditatiivses seisundis, mida võib edukalt kirjeldada kui tunnustamist ja tänulikkust, armastust kõige ja enese vastu. Kindlat tunnet, et kõik oli, on ja saab olema hästi. Et elu, iseenda ja kõiksusega on kõik korras.

See on voolus ja ühenduses olemise tunne, mis kehas kogetuna paneb keha mahlad liikuma ja spontaanselt voolama, lubades luudel nihkuda ja suuremas joondatuses paika raksatada. Tunneta seda. Mõnule selles. Lase sel tundel kasvada ja täita sind servani, lubades sel toita oma rakke, kogu oma füüsilist keha, kõiki oma olemise tasandeid.

Nii leiab aset sinu pärismina maabumine, taeva tulek maale. Muutes selle Uueks.