Tagasi keha juurde

Ta on oma mõtlemises nii materiaalne, kuuleme me sageli. Ta peaks olema vaimsem! Ja me põrutame täie hooga vaimlemise radadele. Vaimsusesse, mis sageli kaugel ja kõrgel, suurejooneline ja pompöösne. Tihtipeale ja pealnäha meist väljaspool olev. Ning olemuselt keeruline. Ainult Jumal teab! Kui see peaks olema vaimu tahe... Kui asi PEAB nii minema, lausume, ning teeme allaheitliku näo. Pidades silmas seda, et oleme väikesed ja surelikud inimesed ega tunne jumala meelt. Ometi saabub hetk, kui pendel liigub tagasi ning jõuab suurema tasakaalu seisundisse. Kus vaim on kõige loomulikum asi. Omas lihtsuses. Meie sisimas olemuses, andes meile igas hetkes hingamise. Olles meie olemine. Kusjuures me hakkame mõistma keha olulisust. Kui maandust ja Koju naasmise võtit, olgu siis koos kehaga või ilma selleta. Kui meid majutavat pühamut. Saades aru, et meid ei teeni kuidagi nende kahe eraldamine. Ning ainuüksi takistab meis voolavat eluenergiat. Kuidas oleks, kui loobuks lõpuks sellele vastu punnimisest. Lakkaks endale selga tõmbamast kaitse ja eraldatuse soomusrüüd. Tehes ruumi vaimu vabaks voolamiseks. Lastes kõik selle endasse. Samas kehasse jäädes. Ja tunnetades keha kui oma sisima olemuse pikendust. Ankurdudes sellesse sügavalt ja avarduvalt. Järgides oma hingamist ning keha tundeid. Andmaks luba lõdvestuda aina enam ellu/armastusse/kõiksusesse/voolu/täielikkusse/jumalasse. Lubades sellel ennast kanda. Tänus. Kindlas usalduses ja teadmises, et kõik on hästi. Võttes kõik selle vastu. Lastes sel kõigel tingimusteta endasse vooata. Langedes iseenda totaalsusesse, armastuse totaalsusesse. Andes sellele loa toita meie keha, kõiki selle rakke, loobudes igasugusest kahtlusest. Ning valides rõõmu. Öeldes elule JAA. Hingates sisse armastust ja välja vastupanu. Tunnetades seda oma kehas. Kui sinu olemuse nektar sinus kerkib ning selle täielikult täidab. Mulksudes magususest ja rõõmust. Sädeledes kerguses ja valguses, vabaduses ja mängulisuses, vaimustuses ja virguses. Tunnetades keha piiride lahustumist.... YEEES! Üksolu nautides. Andes samal ajal kehas ehk veel peidus olevale vastupanule loa pinnale tõusta ning lahustuda. Jõudu kasutamata. Lihtsalt avanedes ja endale luba andes...