Kontrollist usalduse juurde

Avastame tihti, et oleme korraldanud oma elu ümber püüdluse hoida meeleheitlikku kontrolli oma välise maailma üle. Selle üle, kuidas teised meid näevad või kuidas meisse suhtuvad. Kuidas meie lapsed või teised armsad lähedased meid kohtlevad või oma asju ajavad ning kas see toimub ikka vastavalt meie jaoks kohaseina tunduvatele standardtele. Meile õpetatakse ning me oleme lasknud endal omaks võtta arusaama, et meile vajalike inimeste, asjade ja kohtade otsimiseks peaksime vaatama väljapoole. Väljastpoolt otsime me ka tagasipeegeldust sellele, kuidas me hakkama oleme saanud. Võttes seda kaunis tõsiselt :) Naljakas, kas pole? Sest me ikka veel unustame, et tegu on ainuüksi TAGASIPEEGELDUSEGA MEIE ENDI ARVAMUSEST ISEENDA KOHTA.

On paras aeg kõik see taas ümber pöörata, pea pealt jalgadele, kui me üldse asjade toimimisviisis mingitki selgust soovime luua. Taasnormaliseerides oma prioriteedid, suunates need väljastpoolt sissepoole, kontrollisoovist usalduse lainele. Uutes energiates ei toimi ju vanad võtted enam nagunii.
Kuidas see siis käib? Kui me oleme ehitaud elu/jumala/armastuse vastu eraldusmüürid, siis on meil oma vajaduste rahuldamiseks tarvis need mingi nipiga meile soovitut andma saada. Me võime pingutada allika kontrollimise nimel, katsudes seda ihaldatu saamiseks jõu, argumentide või muude võtete abil manipuleerida. Kui me aga anname loa eraldusmüüride lahustumiseks, lastes endil avaneda, siis naeratab elu meile ning annab enamgi, kui oleme osanud küsida. Lihtsalt ja loomulikult. Me võime suisa ehmuda sellest, kui kergelt asjad meieni jõuavad, kuuldes kõrvus veel sisemise vastupunnimise pominat sellest, et asjad ei või ometi nii lihtsalt käia.. Kas tuleb tuttav ette?


Nii ütle lihtsalt jaa ning jää avatuks. Kuidas oleks, kui võtaks lihtsalt elu usaldada? Otsustada selle kasuks ja jääda otsusele truuks. Andes endale loa tunnetada lahutamatust ja üksolu kõigega. Lastes armastusel/jumalal/elul/olemusel end lihtsalt kanda. Tunda Armastatu lõpuks ometi ära. Ja lõdvestada...