Posts

Eluga armatsedes

Me kuuleme sageli, et meil tuleb õppida oma energiaid kergitama ja peenendama. Ent vähem on juttu allapoole kulgevast voost, et lasta jumalikul laskuda ja voolata läbi meie keha alla, ankurdudes tugevasti maasse. On ju ülestõusmine neis uutes energiates, mil me soovime sellesse protsessi kaasata ka oma keha, samasugusel määral ka allalaskumine. Viimane on väärt praktiseerimist ning tulemused on hämmastavad, kui me hakkame tunnetama meie olemuseks olevat armastust ka kõikidel füüsilistel tasanditel, rääkimata südame pehmenemisest. See on meie loomulik olek, millega kaasneb aeglustumine, meie haistmis-, puudutamis-, maitse- jt. meelte aktiveerumine, nautimise ja tänumeele avanemine. Et kõik meie tajud võiksid toimida täie võimsusega. Olles igal hetkel täielikult kohal ja kehas. Hingates täiel rinnal päris kopsude sügavusest. Armatsedes eluga, kõigega, millega kokku puutume - olgu selleks sissehingatav õhusõõm, kehasse võetav võilevasuutäis või veelonks. Ja puudutus muidugi - iga ti...

Meditatsioon on suurepärane, kuid käes on tantsuaeg!

On aeg enama jaoks. Lisada mediteerimisele ja kõige jumala hoolde jätmisele ka inimlik komponent. Seades need kaks tantsima käsikäes. Andes neile loa olla kui üksainus, sulandunult ja jagamatult. Õppida lisaks enda väljalülitamisele lootoseasendis, mis võib äärmiselt kasutoov olla, elama ka igapäevaselt jumaliku inimolendina, kes on heas ühenduses mõlema, nii taevase kui maisega. Nii tärkab uus olemise ja elamise viis, ja meie aju on muide täiesti võimeline toimima sellisel moel, olles tugevasti ankurdunud mõlemas - nii täielikus vaikuseookeanis endas, kui ka igapäevaelu toimekuses-tegususes, ookeanilaines, mis tõuseb ja langeb. Elades täiel rinnal maisuses, sinna samas tegelikult kuulumata.  Taoline staatus, mida iseloomustab seismine ühe jalaga ühel- ja teisega teiselpool loori, paneb sellesama loori haihtuma. See on sinu täieliku kohalolu valgus, mis loori lahustab, muutes selle olematuks, sest vaheseina olemasolu muutub sinu olemuse valguses võimatuks. Nii õpime elama ankur...