Eluga armatsedes

Me kuuleme sageli, et meil tuleb õppida oma energiaid kergitama ja peenendama. Ent vähem on juttu allapoole kulgevast voost, et lasta jumalikul laskuda ja voolata läbi meie keha alla, ankurdudes tugevasti maasse. On ju ülestõusmine neis uutes energiates, mil me soovime sellesse protsessi kaasata ka oma keha, samasugusel määral ka allalaskumine.

Viimane on väärt praktiseerimist ning tulemused on hämmastavad, kui me hakkame tunnetama meie olemuseks olevat armastust ka kõikidel füüsilistel tasanditel, rääkimata südame pehmenemisest. See on meie loomulik olek, millega kaasneb aeglustumine, meie haistmis-, puudutamis-, maitse- jt. meelte aktiveerumine, nautimise ja tänumeele avanemine. Et kõik meie tajud võiksid toimida täie võimsusega. Olles igal hetkel täielikult kohal ja kehas. Hingates täiel rinnal päris kopsude sügavusest.

Armatsedes eluga, kõigega, millega kokku puutume - olgu selleks sissehingatav õhusõõm, kehasse võetav võilevasuutäis või veelonks. Ja puudutus muidugi - iga tilluke kokkupuutepunkt saab pühaks ja pühitsetuks. Olgu selleks sinu enda keha, su armastatu, lapsed, kodu, mõni taim või loom... või kasvõi tolmulapp. Sest tegelikult pole vahet. See kõik oled sina. Siin ja praegu. Armatsedes eluga selle kõikides väljendustes, armatsedes iseendaga. Ekstaatiliselt. Võtes vastu elu ja võttes vastu iseennast. Kõige täiega. Lükkamata midagi kõrvale. Sest just selline on sinu olemus.