Piiritu mina

See, kuidas me iseend, teisi ja elu tunnetame, ripub otseselt ära iseenda piiride määratlemisest. Sellest, kustmaalt otsustame, et siit lõppen mina ja algab teine.

Nüüd kujutlegem, mismoodi oleks, kui eraldatust poleks olemas. Alustame sellest, et harjutame end mõttega iseenda suuremast kehast, energiakehast või teadvusväljast, mis ulatub meie füüsilisest lülisambast ehk meie tegelikkuse teljest kaugemale kui füüsist pakedav nahk. Tunnetagem enda avaramat ulatuvust ja hoidkem toetuseks silme ees või kiriliani pildid teadvuse emanatsioonidest. Tajugem end suuremana ning tunnetagem, kuidas meie olek või hingetõmbed seda mõjutavad.

Järgmise sammuna võtkem tajuda oma aurat või elektromagnetvälja. Kujutle munakujulist olemust, mis ulatub eest-tagant-külgedelt näiteks väljasirutatud käe sõrmeotste kauguseni ning umbes samapalju ka peast ülespoole ja taldadest allapoole. Ära keskendu niipalju erinevates süsteemides õpitule või tšakramustrile – see kõik on pidevas nihkumises – katsu lihtsalt tunnetada end oma igapäevaelus niisuguse suurema kehaga, mis olles küll tavasilmale nähtamatu, on samas siiski lahutamatult seotud ning ühtlustumas su füüsisega.

Edasise avardumise tunnetamisel võib olla toeks meditatsioonikogemus, kus tajutakse end makrokosmiliselt ja kogu maailma hõlmavana. Või oled ehk kuulnud vägeva energiaväljaga gurudest, kelle mõjuväli ulatub oma tugevuselt nende keskmest kümnete meetrite kaugusele. Või soovid kasutada lähenemisviisina hoopis ligitõmbeseadust, mille kohaselt on kõik meie tegelikkusemullis kogetav peegeldus meie olemusest väljakiirgavast vibratsioonist ehk meie teadvuse võnkest. Jällegi – eraldusjoonte vedamine iseenda ja teiste vahele pole lihtsalt loogiline. Kõik on vaid selle produkt, kellena lubame endil väljenduda. Nii saab üheselt klaariks seos väljenduse ja kogemuse vahel.

Oleme astunud Kuldajastu loomise aega. Selle oluliseks osaks on sinna mittekuuluva vabastamine oma mõttemaailmast ning täieliku vastutuse võtmine oma maailmas toimuva eest. Kuigi see võib tunduda ebamugav, pole meil muud teed kui õppida teadlikult juhtima ja kontrollima ainukest asja, mida me juhtida ja kontrollida saame – see on meie endi energeetiline emanatsioon, meie teadvuse võnge, mis meist igas hetkes võimsa impulsina väljub ja meie kogemust loob. 

Nii on ühtekuuluvuse tunnetamine kõige ja kõigiga meid protsessis toetav harjutus.

Kui jutt emanatsioonidest tundub liigselt raketiteadusena, võib keskenduda hoopis kombatavale, näiteks veele. Pole saladus, et tarbime igapäevaselt sedasama vett, mida pruukisid ka dinosaurused. On ju teada, kui suure osa meie füüsilisest kehast moodustab vesi. Et vesi on õigupoolest kõige elva alus. Ja et elu on tegelikult kõiges, siis leidub vett nii õhus kui tahkes, rääkimata vedelast. Võtkem siis regulaarselt hetk aega, et tunnetada vee molekule oma kehas,toita neid armastusega ja kujutleda neid valgusemerena iseendas sädelemas. Ning siis märgata, kuidas ka nende õed-vennad meid ümbritsevas maailmas oma ereduses särama löövad. Aina enam iga su armastava hingetõmbega, teadlikult sisse ja välja hingates. Kui kogu su maailm hingab ja tuksub koos sinuga. Ja sinu allikaga. Täielikus üksolus.