Evolutsioonist armastuse juurde

Kolmemõõtmelisus ja lineaarne mõtlemine on ruikaid täis, püüdes meid arusaama lõksu, et inimolenditena tõuseb meile hardusprotsessidest alati tulu. Et just tänu neile saame me nihkuda oma olemiskohalt paremasse, targemasse ja avaramasse paika. Et meist väljapool või meie kõrval asuv haridustöötaja suudab meid valgustada ning näidata, mismoodi me saame olemasolevas sotsiaalses võrgustikus parimal viisil toimida. Dimensioonides ülespoole liikumine tõmbab aga vaiba alt kõikidel lineaarsetel arusaamadel. Nii kaotab tähtsuse arenemine, isegi kui seda nimetada evolutsiooniks, välise juhendaja käe all. Nii saab haridusprotsessist oma olemuses justkui selle tagasikerimine, õpitust loobumine ning nendest välistest tõdedest lahtilaskmine, mis me lastena lubasime endil endasse imeda ja omaks tunnistada. Sest me mõistame selgesti, et oleme senisel viisil läbiviidud haridustegevuse tulemusena jäänud oma väest ilma. Kaotanud ühenduse selle autentseima olemusega, mis annab meile hingamise. Just seepärast nimetatakse teed Koju mõnikord ka selle meeldetuletamiseks, kes me tegelikult oleme. Mitte et meie pärisolemus oleks meist selles protsessis lahkunud, ent andes oma väe ära välistele õpetajatele ja jutlustajatele, loobume me sageli sügavamast otseühendusest iseendaga. Me oleme iseendid oma jõust ilma jätnud, loobudes sisemisest tõest ning lasknud end oma valikutes juhtida sellel, mida meile on õpetatud. Ometi ei suuda mitte miski ega mingi hulk ebatõde rikkuda meie jumaliku loojaolemuse tuuma. Kaugeim, kuhu me oma inimliku vastupanuga võime sellest jõuda ongi meie surm inimesena, mis samas aga taastäidab meid suurejoonelise tõega. Väljakutse on pigem selles, et lubada tõel täita meid veel sellessamas kehatuses. See seisneb iseenda juurde naasmises täies arusaamas, et me oleme juba veatud. Et iga hetk on juba püha ning tulvil täiuslikkust. Kandes endas piirituid võimalusi. Meil on võimalik neid paremini TUNNETADA, kui võtame korraks peatuda. Teeme sügava hingetõmbe. Laskume kehasse ja sõlmime rahu kõige hetkes olevaga. Eelkõige aga iseendaga. Tehes endale ruumi, olemaks just selline nagu olen – erakordne inimjumalik sulam oma elavas ja imepärases kehas. Naeratades ja taastaibates seda mängu, mida koos mängime. Õeldes kõigele meis endis ja hetkes olevale JAA. Jaa oma potentsiaalidele ning jaa oma piirangutele. Jaa oma valgusele ning jaa oma pimedusele. Sest siinsel tasandil oleme me alati mõlemad. Üks ei saa olla teiseta ega eraldi kogetud saada. Iga kokkutõmme viib suuremale avardumisele, täpselt nagu on pimedus läbitungivaim vahetult enne koitu. Meil pole võimalik muuta oma inimolemust täiuslikuks. Me võime vaid teha otsuse seda armastada. Ning nõnda armuda iseendasse tervikuna.