Silmaga näeme peamiselt eilseid valikuid
Mis elu loomisest jutt käib? Me oleme ju pelgalt inimolendid, kes sünnivad teatud oludesse ja elavad nende keskel. Meie roll on end oludega kohandada, ellu jääda ja võtta elult mis võtta annab. Selline on staatiline maailmapilt, mis on näide, kuidas võetakse omaks klassikaline eraldatuse ja piiratuse paradigma. See on esmapilgul ehk huvitav, ent tüütab õige pea ära.
Kuidas ent oleks, kui oleks "veel midagi enamat"? Või lihtsalt anda uudishimule järele ning avaneda sellisele võimalusele, nõustudes järele uurima, millega tegu?
Küllap oled kuulnud energiast ja teadvusest. Me oleme inimestena teadvusolendid ja meie füüsilise pealtnäha piiratud ja eraldatud keha toetub tegelikult peenmateriaalsele energiavibratsioonile. Sellel vibratsioonil on sagedus ja see on meie poolt suunatav. Me kiirgame endast oma sagedust välja ning saame vastu samale sagedusribale vastavaid kogemusi. See on loodusseadus - mida külvad, seda lõikad. Mida välja saadad, seda koged.
Miks siis maailmapilt nii staatiline tundub? Võtmeks on meie endi loodud tagasiside silmus: me näeme midagi enda ümber, anname sellele oma tähelepanu ning kui teeme seda jätkuvalt, siis kujuneb sellest harjumus. See, millele oma tähelepanu anname, kasvab meie kogemuses. Kogemus tundub nii tõepärane, sest on meeleliselt tajutav - kombatav, nähtav, kuuldav jne. Me oleme kogemusega silmitsi ja siis taasloome seda, oleme taas silmitsi ja taasloome jälle. Ent täpselt samamoodi võiksime luua ka teistsugust kogemust!
Kui soovime oma kogemust muuta, siis on oluline hakata oma tähelepanu teadlikult suunama ning mitte jagada sellel sellele, mille taasloomisest me huvitatud ei ole. Nii on kasulik meeles pidada, et silmaga nähtav on alati juba minevik. See on eilse loomise tagajärg.
See on oluline osa iseenda tajumisest energiaolendina.
Kuidas ent oleks, kui oleks "veel midagi enamat"? Või lihtsalt anda uudishimule järele ning avaneda sellisele võimalusele, nõustudes järele uurima, millega tegu?
Küllap oled kuulnud energiast ja teadvusest. Me oleme inimestena teadvusolendid ja meie füüsilise pealtnäha piiratud ja eraldatud keha toetub tegelikult peenmateriaalsele energiavibratsioonile. Sellel vibratsioonil on sagedus ja see on meie poolt suunatav. Me kiirgame endast oma sagedust välja ning saame vastu samale sagedusribale vastavaid kogemusi. See on loodusseadus - mida külvad, seda lõikad. Mida välja saadad, seda koged.
Miks siis maailmapilt nii staatiline tundub? Võtmeks on meie endi loodud tagasiside silmus: me näeme midagi enda ümber, anname sellele oma tähelepanu ning kui teeme seda jätkuvalt, siis kujuneb sellest harjumus. See, millele oma tähelepanu anname, kasvab meie kogemuses. Kogemus tundub nii tõepärane, sest on meeleliselt tajutav - kombatav, nähtav, kuuldav jne. Me oleme kogemusega silmitsi ja siis taasloome seda, oleme taas silmitsi ja taasloome jälle. Ent täpselt samamoodi võiksime luua ka teistsugust kogemust!
Kui soovime oma kogemust muuta, siis on oluline hakata oma tähelepanu teadlikult suunama ning mitte jagada sellel sellele, mille taasloomisest me huvitatud ei ole. Nii on kasulik meeles pidada, et silmaga nähtav on alati juba minevik. See on eilse loomise tagajärg.
See on oluline osa iseenda tajumisest energiaolendina.